teisipäev, 10. veebruar 2015

60ndad (1960-1970)



 1960ndad mõjusid pöördeliselt modellide kehakujule. Üleöö muutus nende silmatorkavalt elegantne ja kaheldamatult naiselik, varasemast küll pisut kõhnem figuur suurte pärani silmade ja vormitute jäsemetega kiitsaka ja pikakoivalise tüdruku omaks. Modellide lapselikku süütust rõhutati saamatute, pea kummargil poosidega. 
Tõeline murrang moes oli mini. Kümnendi edenedes asendasid minit ja sadomasohhistlikke saapaid alt laienevad püksid.



Moodne kostüümseelik oli mugava laiusega, kas päris sirge või alt veidi laienev. Kostüümijakkide pikkus oli väga erinev. Väga palju esines vöötatud kostüüme, kusjuures vöö oli sageli viidud puusadele. Ka kostüümide juures oli eelistatumaks kaherealine kinnis. Pluusi asemel kanti sportliku kostüümi all tihti kõrge kaelusega džemprit. Ka kleitide juures eelistati lihtsat sportlikku joont. Kõige populaarsemaks sai lihtne ühevärviline kleit, mida kaunistasid                                                                                                           sirged läbilõiked või tepingud. 
Särgilikult lihtsa tegumoega kleite kaunistasid sageli kontrastsed kandid, suured nööbid, punutud või tepitud vöö. Viimane oli enamasti vöökohast veidi allapoole viidud. Sportlik pandlaga või rõngaskinnisega vöö oli üldse praeguse moe üheks lemmikdetailiks. Mustrilistest kangastest olid oma positsiooni kindlustanud mitmesugused triibulised ja ruudulised riided.








Naise loomulik ehe — juus — kaunistas teda ikkagi vaid siis, kui see on hoolitsetud ja moodsalt kammitud. Moodsa arusaama järgi pidi juus olema terve, sirge, loomuliku olekuga, kergelt
koolduv. Seda suunda propageeris ka „neegritele“ möeldud Ameerika väljaanne „Ebony“, milles kasutati peamiselt mustanahalisi modelle. Samuti reklaamiti seal rohkesti juuksesirgendajaid, nahapleegitajaid ja paljusid muid „iluvahendeid“, mille eesmärk oli aidata mustanahalistel välja näha võimalikult valgete moodi. Üldtunnustatud arvamuse kohaselt pidid siis mustanahalised naised alati oma juukseid sirgendama. 




Soeng ise oli ka üpris lihtne, võimalikult juukse loomulikku langemist järgiv. Päevaks kammiti juuksed peaaegu sirgeks, otsad vaid üles- või allapoole koolutatud. Soenguks juukseid veidi ka tupeeriti, ent mitte enam kõrgendikuks laubale, vaid rohkem rõhutati kuklaosa. Õhtusoenguks kammiti lühikene juus pealaele, pikk ja poolpikk aga rohkem kuklaosale. Moodne tukk lõigati kas ümara või terava joonega. Tukaks võeti küllalt palju juukseid, nii et see jäi tugev ja tihe. Silmas peeti tõde, et päevane soeng oli äärmiselt lihtne. Oli suur eksimine hea maitse vastu, kui igapäevasel tööl kanti keerukat üleskammitud soengut. Eriline soeng sobis vaid õhtuks või pidulikuks puhuks. 




Valejuuste vaimustus saavutas 1960ndatel haripunkti – tüdrukud kandsid parukaid, et muuta oma isiksust. Elizabeth Arden müüs juukselehve lausa koos juustega.
Juuksevärvid olid ikka veel väga silmatorkavad ja neil olid nimed nagu Lausa virsik, Magus mesi, Õrnroosa. 
Lühikest jõmpsikasoengut populariseeris kuulus modell Twiggy. See sobis täiuslikult kaltsakliku stiiliga ja hapra kondiga tüdrukud nägid välja rabavad. 1960ndate aastate juhtfiguure oli Vidal Sassoon. Ta oli juuksur, kes andis poisipeale täiesti uue joone. Ta kuulutas, et hea võib välja näha ka tunde kestva soengutegemiseta ja juukseid lakiga betoneerimata. Tema revolutsiooniline five-point-cutvajas väga täpset lõikust ja ei mingit soengutegemist ning hommikul tuli juuksed vaid läbi kammida. Astmeliselt pügatud kuklajoon ja ülespaisutatud pealagi andsid soengule ideaalsed proportsioonid.  







Kuuekümnendate ideaaliks olid tohutu suured värvitud silmad, kahvatu nahk ja suured heledad pruntis huuled. Eriti soositi valeripsmete ja põnevalt helendavate kahvatute värvide kasutamist. Valik oli lõputu – alates pigmustast laineriga töödeldud silmakoopast kuni suurte nukusilmadeni ning hele-helepruunist huulepulgast aprikoosiroosade varjunditeni. Kontrastiks väga tumedale silmameigile eelistati tavaliselt kahvatuid huuli. 1960ndatel tuli tagasi põsepuna. Ripsmetušš oli algul suur uudis. Mustale värvile hakkasid lisanduma erinevad värvid. Siis hakati tutvustama ripsmepikendajaid, ja lõpuks, umbes aastal 1964 ilmusid valeripsmed. Neid kleebiti külge ükshaaval ja nad pidasiv vastu nädala, neid valmistati koguni naaritsa-, soobli- või inimkarvadest. Saadaval olid kõikvõimalikud värvikombinatsioonid – kirjud, hõbedased ja kuldsed. Elizabeth Ardeni meigikunstnik Pablo maalis silma ümber isegi liblikatiibu

https://soenguajalugu.wordpress.com/2009/07/29/1960-1970-mood-ja-soengud/


50ndad (1950-1960)



 1950.aastad olid sel sajandil pealetükkivalt positiivseks kümnendiks. Kasvas majanduslik heaolu ning populaarseks sai üksnes vanematest ja lastest koosnev perekond nn
tuumperekond. Kujunenud ideaali kohaselt oli vaja abielluda, saada lapsi ja „elada õnnelikult elu lõpuni“ kenas majakese ühe ja sama mehega. Naised suruti taas elukutseliste kodukolde hoidjate rolli ja meeste osaks jäi perele elatise teenimine. Selles kultuuripildis esines veel üks uut liiki naine – karjäärinaine. Ta oli enesekindel, isegi kõigutamatu, ja tema prestiižikas veetlus oli nii rõhuv, et see tundus lausa hirmuäratav. Karjäärinaine oli vastuvõetav kõigile, kuna ta andis mõista, et õige mehe pärast oleks ta valmis ikkagi kõigest ka  loobuma. 

Selle kümnendi moe põhiteemaks oli naiselikkus. Kübarate, kinnaste,  väikeste kotikeste ja tikk-kontsade kandmine eeldas teatud enesekindlust ja väärikat hoiakut. Kusjuures tänapäevalgi on pidulikud kindad kvaliteedi osas sama tundlikud kui kübarad. Luksuslikud pikad mustad siidkindad on aga võrratud lihtsalõikelise täispika varrukateta kleidiga. Väiksese varrukaga ja põlveni pikkusega kleidi juurde sobivad edukalt samas toonis randmeni kindad. Pidulikud kindad on aga kohased teatris, formaalsel vastuvõtul ja ballil. Tavaliselt jäetakse kindad tervitamisel ja kätlemisel kätte, kuid reegliks on, et söömise ajaks võetakse kindad ära. 

Teismelised: biitnikute stiilis pooletoobised pedal-pusher- püksid koos madalate kingadega, kõrvitsakujuliseks paisutatud seelikud, mida kanti tavaliselt kleitide peal, ning noortele daamidele olid mõeldud kaheosalised trikotaažkomplektid- twinsetid, mille juurde kuulusid pärlikee ja uudne pikem liibuvam seelik. Kihilised alusseelikud ja spetsiaalsest jäigast nailonmaterjalist seelikud said tavaliseks riietusesemeks. Materjali kulus palju, ja kangaid hakati tootma topeltlaiana, siis oli võimalik suurendada toodangut, mis omakorda põhjustas kanga hindade odavnemise. Ka igapäevaste kleitide all kantavad alusseelikud olid tohutu laiad ja sarnanesid baleriiniseelikutega. Õhtukleitide seelikuosad paisutati maksimumini liimiriide kihtide abil. Tähtsaks elemendiks olid ka herilase talje vööd.


Pesu oli voolujooneline. Rinnahoidjad olid koonusekujulised, ringikujuliste tepitud õmblustega. Rinnad said tähelepanukeskpunktiks sõjajärgsetel aastatel, püüti nihutada kõrgemale. Õlapaelteta rinnahoidja oli ülimalt tähtis ese, sest kanti õlgu paljastavaid õhtukleite- see ei paistnud välja ning hoidis rinna kõrge ja vormika. Traadist toestik ja läbitepitud kohad pidid olema kõvad ja keeruka ehitusega.
Korsetid olid kohmakamad ning nende külge olid kinnitatud sukatripid. Neiud pidid hakkama kandma sukkasid kui nad soki kandmise east välja kasvasid. Püksid ulatusid ikka veel vööni ja olid sirge lõikega. 




Ööriietus oli samuti tähtis, sest korraldati ööpidusid ja populaarsed oli baby doll´i stiilis ööpesu ja kergemeelsed pitsid .
Ujumiskostüüme kanti nii ujumisel kui ka missivalimistel, reklaamides ja filmides. Selle ajastu ujumiskostüümid sarnanesid luudest valmistatud toestuse, rohkete rüüžide ja muude kaunistustega miniatuursete õhtukleitidega; bikiine tutvustati juba 1946, kuid kui Birgitte Bardot hakkas 1950. aastatel bikiine kandma, said need populaarseks kogu maailmas. 

Vabaaeg- muusikast sai keskne osa arenevas noortekultuuri, sellega kaasnevad tütarlastemoed oli lihtsad ja nooruslikud- rataskloššseelikud, hobusesabad, madalad sussid. Tudengid olid laitmatu välimusega ja kandsid valmisriideid, mis sarnanesid täpipealt nende emade riietusega; teine osa püüdis jäljendada baleriinlikku biitniku stiili. Noorte välimus olid üldiselt korrektne.
Ameerikaliku spordirõivaste stiiliteke hoogustus- nokkmütsid, havaisärgid ja sinised teksad.
Peakatted. Nii kübarad kui tikk-kontsad lisasid moele rafineeritust. Dekaadi lõpu poole leebus range nõue kanda kübarat, kotti ja kindaid.
Kübarad, mis moepildis edasi püsisid, olid lihtsad Balenciaga kulikübar, lihtne barett, väike äärete kübarbillbox või siis mingi moodustis peapael, mis meenutas poolikut merekarpi. Kümnendi lõpus oli kübarate mood vaba, tulid koledad kiivri kujuga kübarad ja džokimütsid, mida moekunstnikud püüdsid sobitada kottkleidi ja -mantliga, - need ei meeldinud mitte kellelegi. 







Soenguid muudeti pidevalt- kord kammiti juuksed taha, siis värviti, tupeeriti, lõigati žiletiga, kanti lahtisena või panti üles. Juukseid värviti ka kodus, üha rohkem kasutati pöörasemaid värve (moodsad olid helklevad juuksed); toonitati, triibutati ainetega, mis polnud selleks üldse mõeldud; müüki tulid pihustatavad juuksevärvid- nendega sai värvi muuta üle päeva. Mehed eelistasid blonde (vesinikblond);kuid populaane oli ka punane ja must. Šinjoonid tulid moodi. Itaaliast pärit lühike sasipäine soeng vajas pidevat piiramist, peen oli sinna lisada võlts lokke. Kanti ka näksitud tukka, ka plastmassist peavõruga lükati juukseid eest hästi siledaks ja jäeti tagumised juuksed kohevana vabaks. 



Kuna juuksed olid lühikesed või üles pandud, muutusid tähelepanu keskpunktiks kõrvarõngad- alates suurtest rõngastest ja lõpetades suurte nööbikujuliste klipsidega.




















Täismeiki kanti igal pool, kosmeetikutel jätkus tööd hommikust õhtuni. Värvid olid liiga silma torkavad ja kasutati tugevalt. Pearõhk oli silmadel-Egiptusest pärinev kuju- kontuurid joonistati lainerigavälja ja kulmud olid lopsakamad (silmakontuurid olid otstest teravad) ning madalama kaarega kui enne. Lopsakamalt mõjus ka heledama tooniga värvitud suu. Abielunaine pidi alati hea välja nägema, tööl käivad naised pidid kasutama huulepulka ja puudrit. Ilmusid esimesed ühekordselt kasutatavad huulepulgad. Ka aluskreemid, mis muutsid naha parajalt niiskeks ja andsid sellele õige värvisügavuse oli tolle aja kohta suur sügavus. 

20ndad (1920)


https://www.pinterest.com/ziegfeldfollies/1920-s-dress-sketches/

Moodi tuli chemise- vabalt langev särkkleit. Tüüpilisel kleidil oli lihtne varrukateta ülaosa ja alla viidud vöökoht, ning esimest korda ajaloos paljastati jalad, alastuse aimdust suurendasid veelgi läbipaistvate kangaste kasutamine ning napid kaunistused. Et rõhutada läbipaistvaid materjale ja püüda valgust, kasutati pärltikandit, mis strateegilistesse kohtadesse asetatuna vihjas tualeti pikantsele iseloomule. Lihtne napp siluett domineeris kleidimoes terve kümnendi, saavutas oma kõrgpunkti 1920ndate keskel ning taandus siis sõna otseses mõõtes lohisedes sakiliste alläärte, kasutute vedikute ning ebakorrapäraste volangidega 1930ndatesse. 

















Kasutusele võeti kunst- ehk viskoossiid, mis hinnapoolest oli peaaegu igale ühele kättesaadav. Rõhk oli noorusel ja sportlikul, poisilikul heal väljanägemisel, kusjuures tugev meik muutis lõplikult seniseid arusaamu ilust.
Terve aastakümne oli moes cloche- pottkübar, sügavalt pähe surutuna eeldas see ajale iseloomulikku lühikest juust. Iseloomulikud olid pahkluu kohal nööbitavad Mary Jane´i kingad ja keskelt kahanevad ning alt laienevadLouis´ kontsad. 1920ndate tüüpiline väljanägemine- kõhn siluett, käevarred täis lükitud hiigelsuuri elevandiluust käevõrusid, leopardimustrid ja kohliga värvitud laojooned silmade ümber.
Leiutati diagonaallõige- Madeleine Vionett. 















Coco Chanel- "vaese tüdruku stiil" - neutraalsetes toonides trikotaažist spordiriided, säravad ja ohtrad moeehted ning kuulsad kahevärvilised liblikkingad. Moes oli poisipea. Juuste värvimine oli erakordselt populaarne, eriti hennaga, ka vesinik ülihapendit, kuid märksa väiksema eduga, sest oli ohtlik ja mürgine. Silmad olid raamistatud raske kohliga ja suuõli Amori vibujoonega, moes olid ka värvitud küüned. Max Factor oli kosmeetika valdkonnas üks juhtfiguure. Elizabeth Arden, Helena Rubinstein ja Dorothy Gray tootsid kõik alusmeiki, mis kuivas tükk aega ja mida kasutati puudriga. Musta ilu peeti šikiks ja julgeks. 
Moodi tuli ka tviidkangas. Golf oli väga populaarne ja rombilise Argyle- mustriga sviitrid või kaheosalisi kootu komplekte ja golfikingi peeti šikiks (eriti koos spanjeliga, nagu Bob või Mac!). 1920ndate kõige iseloomulikumateks spordirõivasteks olid aga supeltrikoo ja tennisekostüüm. Üheosaline supelkostüüm oli variatsioon meeste omast, horisontaalsete triipudega, ja kandja pidi olema tip-top vormis, et selle selgapanemisest unistadagi. Pikad laiad püksid tulid 1920ndate lõpus koos tohutu suurte kübarate ja kergete riidekingade espadrillidega. Samuti olid populaarsed napid lühikesed püksid ja vested ning sportlike triipudega ja peenikese paelaga liibuv kummist ujumismüts. Tolleaja õhukesi sukki kanti ka sportides- sokid tõmmati sukkadele lihtsalt peale. Lühikesed püksid olid vastuvõetav rõivastus jalgrattasõidul, uisutamisel kasutati aga tavalist riietust, kuna uus lühike seelik mingit erilist mugandamist ei vajanud. Autosõiduks lodi spetsiaalsed kindad. Tantsimine oli moehullus (Josephine Baker- tšarlston). 

Naised pidid olema pikad ja kõhnad. Chanel tõi moodi aluspesu-stiili ja kontrastsed värvitriibud, teda järgiti, rõhutades veelgi rõivaste kergust ja kunstlike piirangute puudumist.
Figuuri lamedamaks ja siluetti puhtamaks muutmiseks, kandsid naised korsettide asemel liibuvaid, tõestamata elastseid sukahoidjaid, kuid tormakad fläpperid (fläpperid- vabameelsed noored naised) jätsid need tantsupidude ajal garderoobi ning rullisid oma sukad alla. Sirge lõikega aluspesu sobis kokku pealisriietega, ja nii kitsamate kui laiemate säärtega prantsuse püksikud olid väga trendikad ja ka vilksatavad sukad. Vähese või hoopis ilma toestuseta rinnahoidjatel olid spetsiaalsed küljepaelad, et büsti maha suruda.
Uued kunstsiidist sukad olid palju odavamad kui siidist ning silmnähtavalt seksikamad ja ihaldusväärsemad kui puuvillased, kuid nad olid vähem vastupidavamad ning kohutavalt läikivad; seepärast veetsid tüdrukud enne väljaminekut tarbetult palju aega jalgade puuderdamisega. 
http://www.e-ope.khk.ee/ek/roivaajalugu/rivastus_aastatel_19201929.html



Kõige kantum soeng 1920. aastatel oli poisipea . Pärast aastakümneid lokitange, kähardamist, juuksenõelu ja kogu seda juuste piinamist hakkasid naised aduma juuste lõikamise mõttekust. Enamikule inimestele oli see äärmiselt emotsionaalne teema. Sajandeid olid juuksed olnud naise uhkuse kroon ja loobumine naiselikkuse kõige pühamast sümbolist oli midagi, mida ei kiputud kergekäeliselt tegema, kuigi asi võis näida vastupidine. 
Poisipea kõrghetkel kandsid uudset lühikest soengut kõik peale väärikate matroonide ja tiitliga lesknaiste. Terve kümnendi jooksul, kui inimesed iga päev tegid otsustavaid samme, levis kuuldusi, et lühikesed juuksed lähevad moest välja. see tekitad probleeme. Jätkuvate kahtluste tõttu valmistasid juuksurid nii lühikese kui pika soenguga parukaid, nii et naised võisid tunda end pisut rahulikumalt. 
































Värvimine muutus sel perioodil erakordselt populaarseks, eriti hennaga. Katsetati ka vesinikülihapendit, mida peeti skandaalseks, kuid seda märksa väiksema eduga, sest paljud värvid olid üsna ohtlikud ja inimesed said neist sageli mürgituse. Alles kahekümnendatel aastatel muutus meikimine sotsiaalselt aktsepteeritud tavaks. Naised tundsid eneses lõpuks vajalikku enesekindlust ja uue, keermega huulepulga tarvitamine oli nüüd fläpperi firmamärk. Eriti efektne oli end meikida avalikus kohas.  
http://soengukunstiajalugu.weebly.com/1920-1930.html

1900-1910

Ajastu 1900-1910 


20. sajandi esimene kümnend oli väga naiselik ja graatsiline aeg. Siluett oli lopsakas ning ideaaliks oli küps naine. Populaarsuse tipul oli S-kujuline figuur. Selleks kandsid naised korsette.Prossid, kõrvarõngad ja rinnaesisele kinnitatud kell olid sellele ajastule omased kohustustlikud ehted. 








  Kogu glamuur vabamate soengutega ja külluslikult kaunistatud kübaratega „läks“ sõna otseses mõttes pähe. Peamiseks trendiks olid natuke säbrulised, kuid lopsakad soengud. Pea näis rikkaliku juuksepahmakaga ja tolle aja tohutute kübaratega hiiglasuur. Lopsakad lained ja üleskuhjatud elegants erinesid vaid selle poolest, kui palju oli soengusse lisatud kunstjuukseid ja kui suur oli polsterdus, mille ümber juuksed koguti, et peanupu otsa kuhjatud stiili jaoks vajalik kõrgus kätte saada. Algselt kasutati soengule volüümi andmiseks hobuse juukseid, kui hiljem mindi üle kunstjuustele. Niisugust pompaduurstiili, mis sai populaarsekstänu Gibsoni tüdrukule (Gibsoni tüdruk oli pikk, sale, rinnakas ning S-kujulise figuuriga, kael oli peenike ja pikk ning juuksed olid omakorda selle rõhutamiseks üles kuhjatud), kandsid peaaegu kõik. 

 Soengu ehtimine kammidega, mis olid sageli graveeritud ja teokarpide või koguni vääriskividega kaunistatud, tuli moodi ja läks moest välja, lilled olid aga moes kogu aeg. Tukad olid lisand, mille lõikamist paljud kaalusid, kuid oma põhikujult jäi soeng siiski rangelt endiseks. Juuste harjamine oli juuksehoolduses tähtis rituaal ja säravaid ning läikivaid kiharaid pesti sagedamini kui ühelgi varasemal ajastul. 
 Moes olid hallid ja valged juuksed, juuksevärve aga pruugiti varasemast vähem. Ripsmete rõhutamiseks kasutati värvi sees immutatud kammi. Väga populaarsed olid esimesed püsilokid Karl Nesslerilt New Yorgist. Viimaste tegemine võttis kaksteist tundi aega ning olid väga kallid. Varasemalt keerasid naised lokkide tegemiseks oma juukseid riideribadesse, või siis kasutasid algelisi lokiraudasid ja -tange, tänu millele said alguse peanaha ja kõrvade kõrvetamine. Ka üksikute lokisalkude väljalangemine polnud mingi haruldus.
   Reklaamiti rohkelt valejuukseid, ihaldusväärseks saanud pehme lopsakuse andis juuste tagasikammimine. Sambana sale kael oli ajastule omase stiili jaoks  hädatarvilik, tohutu suureks ja raskeks muutunud kübarad rõhutasid kaela haprust veelgi. Tähelepanuäratavateks olid õhtutualettide juurde kantavad sulgede ja kalliskividega peapaelad. Kaunistuse kõrgust rõhutati dekoltee sügavusega. http://soengukunstiajalugu.weebly.com/1900-1910.html






Rokokoo



Rokokoo



Rokokoo on tuletatud prantsusekeelsest sõnast rocaille (merekarp). Rokokookunst sündiski Prantsusmaal, ajastu kerge ja muretu iseloom väljendus peamiselt sisekujunduses, kostüümides ja maalikunstis. 
Hinnati pikantset nalja ja pealiskaudset peent vaimukust. Kuninga õukond neelas tohutult raha, väljend "Pärast meid tulgu või veeuputus" pärineb just neist aegadest.




































Tähtsamad materjalid riiete valmistamiseks olid atlass ja satään. Atlassi sära varjutati peene mati sameti ja õhukeste pitsidega, materjal pidi esile tooma rikkaliku valguse- varju mängu. 
Moes olid pehmed murtud toonid, mis kandsid nimetusi: londoni udu, surev ahv, lõbus lesk, noor kirp, vana kirp, kirbu kõht jne. 


Inimese maitse avaldus kõige enam rõivastuse kaunistuste kaudu. Järjest populaarsemaks muutusid volangid, millele lisandusid seosed, lindid ja lilled, isegi elavad lilled. 
Peamine tähelepanu pöördus seelikule, moodi tuli kuppelvormiga rehvseelik, mis püsis moes väikeste muudatustega 70 aastat. 




Rokokoo soengud on väga legendaarsed oma ebaloomulikkuse ja ebatervislikkuse tõttu. Soengukunstniku elukutse kerkis esile Louis XV ajal, tänu tema favoriidile Madame de Pompadourile. Sel ajal olid parukameistrid palju kõrgemalt hinnatud, kui juuksurid. Parukate tegemiseks kasutati inimjuuste kõrval ka kitsekarvu, hobusejõhvi ning taimekiudu. 


Madame de Pompadour tõi koos oma lemmikjuuksuri Lèonard`iga moodi kõrgete juuksekuhilate hulluse. Stiilipidudel soovis iga naine olla teistest naistest kaunim ja silmapaistvam. Selle aja soengud koosnesid lilledest, lindikestest ja kivikestest. Parukaid toestati traatkarkassidega, mida täideti kõikvõimalike materjalidega (vati, riide või põhuga), ning ”tsementeeriti” sea -, lamba- ja karurasvaga, et need püsti püsiksid. Suured ja uhked soengud kujutasid laevu, linnupuure ja                                                                                           muud sellist. 





















Iga soeng oli ainulaadne ja kordumatu. Pariisi moeajakiri ”Courier de la Mode”esitas ühe ainsa aasta jooksul ligi neli tuhat erinevat soengupilti. Soengud kõrgusid kuni 1,5 meetrini. ”Taiesed” tekitasid pea ja seljavalusid. Reisima pidi pea alaspidi või põlvili. Peale selle, et soengud olid suured ja katastroofiliselt ebamugavad, tuli neid kanda mitu nädalat ning seetõttu asusid neisse elama erinevad putukad ja isegi hiired. Tööd said ka lõhnameistrid, kes proovisid näriliste elu põrguks muuta ja lehka leevendada. Samuti kasutati kratsimispulka, et kõige selle elavaga peas toime tulla.Nii mehed kui ka naised puuderdasid oma soenguid ohtrasti. Daamid lisasid nisujahu oma pärisjuustele, mehed aga suurtele valgetele parukatele. Parukamoodi jätkas XVIII sajandil Ramillies`s parukas, mis kujutas suurt juukserulli kummagi kõrva kohal, ülejäänud juuksed kammiti kuklasse ja seoti musta paelaga kinni. 
Prantsuse 1789. aasta revolutsioon tõi kaasa lihtsamad ja loomulikumad soengud. Mehed loobusid peagi parukatest ning naisedki võtsid omaks lihtsamad ja loomulikumad soengud.